← Kõik tornid

Arvamuslugu · 5. november 2026

Eesti Nokia on olemas. Küsige minult.

Helistas ajakirjanik. Küsis, mis on minu arvates Eesti Nokia.

Küsimus tuli mõnevõrra ootamatult. Aga vastus tuli kolme sekundiga, sest ma ei ole selline mees, kes ütleb „seda tuleb uurida”.

Vastus on: keraamilised plaadid muldpõranda imitatsiooniga. Luksuslikud. Kallid.

Mõelge järele, enne kui naerate. Kogu maailm teeb praegu plaate, mis näevad välja nagu marmor. Marmorit on igal pool, marmor on igav. Aga MULDPÕRANDAT ei ole enam kellelgi. Meil oli. Mina olen sellel seisnud. Ma tean, kuidas see lõhnab pärast vihma. Seda ei tea ükski itaallane.

Seeriad: „Rehielamu”, „Talutuba”, „Lauda tagumine ots”. Viimane on kõige tumedam ja kõige kallim, sest luksus tähendab alati seda, et sa maksad rohkem millegi eest, mida sa ei oska seletada.

Ajakirjanik küsis, kuhu eksportida.

Sinna, kus on ainult liiv. Seal ei ole kunagi muldpõrandat olnud ja keegi ei tea, mis see on. Kui inimene ei tea, mis asi on, siis ta ei tea ka, kui palju see maksma peaks. See on kogu ärisaladus, annan selle teile tasuta.

Iga saadetise juurde paneme musta leiva. Mitte müügiks. KINGITUSEKS. Kes on korra musta leiba söönud, see tellib juurde.

Ajakirjanik küsis, kas ma olen turu-uuringu teinud.

Ei ole. Turu-uuring on see, kui sa küsid inimeselt, kas ta tahaks asja, mida veel olemas ei ole. Inimene ütleb ei. Siis sina ei tee. Siis teeb keegi teine ja kõik ostavad.

Mina müüsin üheksakümnendatel videomakke, mille juhend oli soome keeles. Turu-uuringut ei olnud. Videomakid olid. Ja raha oli.

Saatsin ühele ametile kirja. Vastus tuli kuu aja pärast: kaks lehekülge ja teade, et minu pöördumine on edastatud. Kellele, seda ei olnud kirjas.

Nokia ei tulnud protsessist. Nokia tuli sellest, et keegi tegi kummisaapaid ja mõtles siis ümber.

Meil on savi. Meil on ahjud. Meil on mälestus muldpõrandast, mis kaob viieteistkümne aasta pärast koos minu põlvkonnaga. Pärast seda ei oska seda plaati enam keegi teha.

Mina olen valmis alustama kohe. Garaaž on olemas.