← Kõik tornid

Arvamuslugu · 12. november 2026

Mina sidusin mind kinni

Küsitakse pidevalt: mida on see valitsus minu heaks teinud?

Vale küsimus. Iga kord vale.

Küsi parem: mida olen mina teinud enda ja oma inimeste heaks? Seda ei küsi keegi. Seda on ebamugav küsida, sest sellele peab ise vastama ja vastus ei ole kellegi teise süü.

Vaadake „Hukkunud Alpinisti hotelli". Seal leitakse üks mees oma toast kinniseotuna. Küsitakse, kes ta kinni sidus. Tema vastab: „Mina sidusin mind kinni."

Ma ei tea, kes selle filmi tegi, ega mida ta sellega öelda tahtis. Aga ma tean, mida see praeguse Eesti kohta tähendab.

Me sidusime end ise kinni. Ja nüüd kaebame selle üle.

Üheksakümnendatel oli lund rohkem kui praegu. Kui tee oli kinni, siis oli kaks võimalust. Esimene: võtsid labida. Teine: helistasid naabrile, kellel oli traktor, ja lubasid talle midagi vastu.

Kolmandat võimalust ei olnud. Riik ei tulnud. Omavalitus ei tulnud.

Nüüd vaatan hommikul Facebooki. Terve ja tugev noormees kirjutab pikalt, et ta jäi hommikusest joogast ilma, sest linn ei olnud lund lükanud.

Terve. Tugev. Kaks kätt küljes. Ja jooga jäi ära.

Keegi on talle kuskil õpetanud, et lumi on kellegi teise asi. See ongi kogu häda. Mitte laiskus. OOTUS.

Ja pange tähele: ma ei räägi sellest, et igaüks peab üksi hakkama saama. Mina helistasin naabrile. Naaber tuli. Pärast jõime viina. See on kogukond.

Avaldus läheb kabinetti, aga labidas läheb lumme. Kummal on suurem kasutegur?

Mina ei kurda. Mina olen see labidamees.