Palvehelmed
Helistas erakonna esimees. Ütles, Hermann, tule erakonda.
Ütlesin, et mul on oma erakond. Tema ütles, et see ei ole registreeritud. Ütlesin, et selles asi ongi.
Läksin siis maad kuulama, et mis nad ka pakuvad. Kui keegi helistab, kuulad vähemalt ära. Viisakus.
Koosolek algab. Istuvad mehed ümber laua, ümisevad ja loevad oma palvehelmeid. Klõps. Klõps. Esimees räägib, helmes liigub. Esimees lõpetab lause, kõik noogutavad. Päevakord on valmis. Otsused on valmis. Protokoll on vist ka valmis, kirjutatud eelmisel nädalal.
Tõstsin käe. Küsisin, kuidas nimekirja saab?
Esimees vaatas mind nagu kassi, kes on lauale hüpanud. „Vastavalt põhikirjale."
„Ja mida põhikiri ütleb?"
„Nii on, nagu on," ütles esimees.
„Nii on, nii on," ümisesid mehed. Klõps, klõps.
Hiljem selgitati mulle, mis need helmed on. Sa saad ühe helme iga kord, kui sa oled esimehega nõus olnud. Kes saab sada täis, saab nimekirja.
No persse. Ma lõin ukse enda järel kinni.
Olin kaks aastat Nõukogude armees. Seal oli vähemalt selge: ohvitser käsib, sõdur teeb. Keegi ei nimetanud seda demokraatiaks. Siin ümisetakse kooris ja nimetatakse seda rahva hääleks.
Erakond ei ole kirik ja põhikiri ei ole piibel. Põhikirja kohta võib küsimusi esitada. Sa ei pea eeldama, et nii on. Nii on ainult betooniga. Kui ta on kõvaks läinud, siis on.
Kodus küsis poeg, mis meie erakonna põhikirjas kirjas on.
Terve mõistus, ütlesin.
Ta küsis, mida see tähendab.
Nii on, nagu on, ütlesin mina.